Minu Lugu
Ma tahtsin aru saada, kes ma olen, mida mulle meeldib teha ja milles ma olen hea. Vastused nendele küsimustele viisid mind tagasi sporditeekonnale, kuid juba treenerina.
Kes ma olen
Minu nimi on Georgi Abolõmov
Viimased 8 aastat ma olen treeninud ärimehi, tippjuhte, riigiametnikke, profisportlasi ja lihtsalt häid inimesi, selleks, et nad leiaksid füüsiliste harjutuste abil rahu ja stabiilsuse.
Minu juures on võimalik keskenduda erinevatele eesmärkidele – saada tänu poksitrennile enesekindlamaks ja rahulikumaks, muutuda painduvamaks tänu venitustreeningule, areneda füüsiliselt tugevamaks läbi jõu- ja vastupidavavustreeningute.
On ka neid, kes kombineerivad trennis käies kõiki nimetatud eesmärke omavahel kokku.
Minu Lugu
Olen sündinud 80-de lõpus. Olin aktiivne ja liikuv laps. Minu esimesed trennid toimusid puude otsas ja garaažikatustel. Kui olin 8-aastane, läksin esimest korda ujumistrenni. Läksin sinna sellepärast, et kunagi väiksena oleksin peaaegu ära uppunud ning lubasin endale, et selline olukord ei kordu. Sellest hetkest hakkas pihta minu sportlik teekond, mis ei ole tänaseni katkenud. Peale neli aastat kestnud ujumist hakkasin oma kehalise kasvatuse õpetaja soovitusel tegelema korvpalliga Kalevis.
Poks tuli minu ellu kohustuslikult kuna minu isa oli poksija ning uskus, et iga poiss peaks oskama ise enda eest seista. Selle tõega olin täiesti nõus ning olen sellega nõus ka praegu. Poks muutis mu elu. Ma olin poksist nii inspireeritud, et pidin korvpallitreeningud katkestama, et tegeleda poksiga 6 korda nädalas. Mitte seepärast, et mulle oleks meeldinud virutada kellegile vastu pead, vaid seepärast, et mulle meeldis näha lööke ette ja õppida end nende eest kaitsma. Just see oskus tõi mulle kauaotsitud enesekindluse ja sisemise rahu. 4 aastaga aktiivselt poksiga tegeledes suutsin võita kolmel korral Eesti Meistrivõistlused ning jõuda juuniorite koondisesse.
Gümnaasiumi lõpus sain ma selgelt aru, et profisportlase teekond on väga raske ning nõuab tõsist dissipliini paljude aastate jooksul. Otsustasin selle asemel keskenduda õppimisele. Astudes sisse Tallinna Tehnikaülikooli külastasin ma samal ajal siiski ka kickpoksi ja taipoksi trenne, et arendada oma võitluskunstide arsenali.
Kui diplom oli käes, siis ootas mind ees turundusjuhi koht ühes suures rahvusvahelises ettevõttes, kuid sain kiiresti aru, et korporatiivmaailma karjäär ei ole päris see, millega ma tahaksin pensionini tegeleda. Minu elus hakkas väga põnev ja keeruline eneseotsinguperiood – ma tahtsin aru saada, kes ma olen, mida mulle meeldib teha ja milles ma olen hea. Vastused nendele küsimustele viisid mind tagasi sporditeekonnale, kuid juba treenerina.
Selgus, et mulle meedlib eneseareng, nii füüsiline kui vaimne, tuli välja, et ma olen sellega tegelenud peaaegu terve elu. Tundsin, et tahan leida inimesi, kellele saaksin abiks olla. Sellest hetkest olengi treeninud ärimehi, suurte ettevõtete tippjuhte, riigiasutuste nõunikke, tuntud ajakirjanikke, ülikooliprofessoreid, profisportlasti ja lihtsalt inimesi, kellele meeldib aktiivne ajaveetmine.